kotid

muinasjutu lilled

Mulgimehe huudid

Kvaliteetse puuvillase trikotaazkanga peal on minu autorimuster. Tegemist üksikeksemplaridega ja kordamisele ei tule. Kui on huvi, siis võta minuga ühendust Liisi.Joala@gmail.com ja saame kaubale;)Lähiajal on tulemas ka midagi lastele!

Kai pulmakleit

Vahepeatus



Esialgne sättimine

esimene isikunäitus "hetk" draakoni galeriis 26.01.-07.02.2009

Esmaspäeval, 26.01.2009 kell 17.00 avatakse Draakoni galeriis Liisi
Joala isiknäitus "Hetk".

Liisi Joala on valinud autoportree vormi, et määratleda iseend ja maailma enda ümber.
Kunstniku kohalolek ei mõju siiski ainuisikulisena, kuna ta on suhestanud end mitmesuguste eelarvamuste ja kuvanditega tirtsust noore naise, inimese, iseenda - ehk siis määratlematuni. Selles punktis ühtib autori positsioon publiku omaga. Tundub, et mõttemaailmades eksisteerib väga mitu paralleelset kestva olevikuga aegruumi, mis kõik aegajalt omavahel lõikuvad, tekitades väikeseid sähvatusi. Või plõkse.

Kuraator Margot Kask

Näituse taustamuusika on loonud Mihkel Kirss.

Näitus jääb avatuks 7.veebruarini.


Näituse sissejuhatav tekst:

Mõeldes, jälgides ja analüüsides oma tegemisi ja tegemata jätmisi on oht kalduda enesehaletsuseni ja kogu olemuse mõttetuseni. Saame kaader kaadri haaval kokku filmi, kus on kõik loomutruu, puudub grimm ja poosid. Oleme alasti. Riides oleme vaid nende jaoks, kes meist ei huvitu ega küündi meieni. Ei, me ei ole erilisemad kui teised. Lihtsalt inimestevahelise kontakti jaoks on vaja midagi enamat kui kuiva silmsidet. Hõljuma peaks küsimused, tõmme ja tajutav sarnasus.
Mida vanemaks saame, seda enam topime endale riideid selga ja järjest raskemaks läheb teineteise tundmine, mäletamine. Me ei tunne sageli ennastki oma peegelduses ära. Ei mäleta, mis tunded valitsesid meid erinevatel eluperioodidel. Elame rutiinses rütmis, kus ei teadvusta oma emotsioone, vaid lihtsalt ja loomulikult voolame ühest toast teise, ühest päevast teise, ühest aastast teise. Kui me ei teadvusta, siis elame ju vormi järgi, kus eeskujudeks on vanemad, kes tegid kõik valesti. Sellepärast ei usu me enam igavesse armastusse. Usaldame vaid iseennast. Meid küll mõjutavad kõrvalfaktorid, aga reaalselt eksisteerime vaid meie, mina. Lahutan ennast nüüd sinust, oled võibolla küll mingil määral sarnane minuga, aga samas ilmselt piisavalt erinev.
Mina saan tänada vaid alateadvust, kus eksisteerivad igavesti momendid, mis on teinud mind just selliseks nagu olen. Nad hoiavad mind elava ja värskena, pole mind ühtlaseks massiks peenestanud. Nii kaua kui näen veel unenägusid, hingitseb minu alateadvus reaalselt. Mul ei ole vaid sätitud juuksed ja joonistatud suu. Mul on teine nägu ka. Seda teist te näetegi… või siis ei näe.

Liisi Joala